Lemmikluuletajad

 

Jüri Üdi & Juhan Viiding

 

Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii,

ei saagi viia vana jalutut.

Siis armas jumal mõni päev tee nii,                     

et väsind õnne tunneks valutut,        

 

Ei mingit kahtlust, mingit salaviha,

mis mingituna lahkusena näib.

Et ma ei tunneks siis, et see on liha,                                  

mis Sinu teele tolmu sisse käib,      

 

Ma oma mängust viltu olen aetud,

nii silmapiiril tekib samasus.

Kas olin tühi ma või olin laetud,                               

kui tundsin ära, mis on armastus,         

 

Tee

On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.

Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.

 

Järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

 

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on  kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

 

***

Ja ikka valgusesse vaadata:
Kui aknale on kardin veetud ette,
Kui kõik on koos
Ja nõnda omaette,
Ka siis, kui sinu verekell käib ette.

 

Kui valge tund,
Ka siis on ülim kohus
Koos valgusega olla hädaohus.

 

Hetk

 

Teadsin, et sina, surmale kalduv,
mõistmise sisse püsima jääd.
    
Nii ma suudlesin jalataldu,
mis olid külmad. Täiesti jääd.
    
Puutudes käsi, jäin nende külge,
suudlesin neid ma, habemes hall.
    
Veel oli väljas natuke valge.
Nüüd on pimedus liivade all.
    
Täiesti terav, täiesti valus ---
käis minu kannul viimne passioon.
    
Just nagu seest,
kuid ometi väljast
on need ohvrid, mida ma toon.

 
***

Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.
    
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.

 

***

Kogu tema luule,
kogu tema kogu
on nii habras, et...
    
läbi elutuule,
keset udukogu
joon ma seda nagu
väga puhast vett.
    
Hingan pika puhu ---
see ta hingeõhk
Tema tunneb, kuhu
langeb tunderõhk.

 

Orkester Glehni pargis

 

Väikses lavakastis mängib

ainult teine viiul.

Teised pillimehed peavad

Sünnipäeva Hiiul

 

Igaühel kaasas forte,

Vabandage torte

Igaühel mustad noodid

lumivalged voodid.

 

Glehni tehtud krokodilli         

Kisuvad nad sabast.

Mõni pargist nopib lilli

Metsikust ja vabast

 

Mõni otsib elumõtet

Tornist, kuhu ronib.

Tehes mitu värvifotot

Ärkvel olles sonib.

 

Aga kusagil basseinis,

Kuigi see ei loe.

Vajub vette tasakesi

Väsinud oboe.

 

Vaikelu

 

Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?

Teises toas nad tasakesi ON.

Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad

selle kohta, mis neil käsil on.

 

Isa lõikab ajalehest seda, mida hoida.

Ema justkui laua taga loeks.

Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida.

Ema justkui isa mõtteid loeks.

 

Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda:

toast võib saada haigepalati.

Ema tahab reisida ja isa kodus istuda

samuti ei tihka alati.

 

Üksinduse - meeleolust ennast välja lülita,

tegutse ja ela leppides.

Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita.

Ära mõtle elust steppides.

 

ÜHES VÄIKSES EESTI LINNAS

 

Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää.      

Ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on Otepää.

 

Selles väikses Eesti linnas on Komsomoli allee.                     

Tuled Rõngu poolt, pahemat kätt, kõige siinpoolsem majake. 

Maja pööningul tuttav naine.  

Hoiab talvel ka sügiselõhna, hoiab talvel ka suvelõhna,

Mina mõlemaid tunda sain.

 

Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää.

Ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on Otepää.

 

Viivi Luik

 

ILMUTUS        

 

Päevad lähevad mööda,

peatada neid ei saa.

Lume alt sulab välja

porine isamaa.

 

Kõik tema au ja häbi,

kitsad ja laiad teed.

Üle kallaste löövad

sügavad külmad veed.

 

Kuivas kevadetuules

Keerleb tuli ja tolm

Ilmutusi on elus

Ainult kas kaks või kolm.

 

Minul on silmad meeles

ja enam meelest ei kao.

Vaim, mis sähvatas läbi

lihasse jäänud prao.

 

Meeles on oma ema  

 

Aeg on kulunud ära,               

hale hakkab sest mulgi.

Linnud lendavad ära,

õhus on udusulgi.

 

Taevas siniseks muutub,     

selgeks ja sügiseseks,

otsekui aknaruutu

kaugel mu ema peseks.

 

Taevast jäin silmitsema,       

kõnelda muust ei saa,

meeles on oma ema

ja Eesti kartulimaa.         

 

Muudkui õitseb

 

Ma ei tea, mis aastal ja kumbas toas,

kuid siin on kõrged kased.

Sääl tapeet muudkui omapead õitseb

ja tuli teeb ahjus aset.

 

On südatalv, on tuult ja lund

ja tagatoas kasvab lina.

Näen noormeest, kes peegliklaasist.

Ja ometi olen see mina.

 

Oli südatalv. Oli tuult ja lund

ja igapäev ahjus tuli.

Olin ammu surnud. Ja harva, kui

minu nimi meelde tuli.

 

Mõnel vanal mehel, kes aru ei saa

ja kes enam ei loegi,

kas ta matnud on naisi ning sõpru,

või oli tal tütreid ja poegi.

 

Sääl tapeet muudkui omapead õitseb

Ja tuli teeb ahjus aset.

Nagu lõõtsutav kollane koer,

kes tuhale kõhuli laseb.

 

 

Väljas on veebruar 

 

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast Su südames näen: nõnda rahu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha.

Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud

mustlepaverega võitud ja vislapuu vaiguga ihu

 

Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla. 

Lumed on valged ja kerged ja lumede juuksed on valla

paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed

Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub Su pähe.

Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba.

Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba?

 

Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla.

Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud

justnagu iilingud lauskmaal ja nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb näoga, mis võõras ja tuttav.

Kannatust suudlen Su otsa ees. Ma ei häbene nutta.

 

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast Su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub,          

nõnda rahu mu meeltesse vajub

 

Kas Sina hõikad?                

Kas Sina hõikad, või ehk muu?

On väljas sula, nii suur tuul.

Kas hõikad Sa?  Või ehk muu?

Sula on ja tuul.

 

Kas laias ilmas pole muud,

kui vihm ja pori, vali tuul? 

Ei ole muud?   Ikka vihm ja tuul.

 

Üks laud, üks ase ja

üks süda, mis On truu.

Ei laia ilma peale

mahu miskit muud.