Lapsepõlve lood

Tädi Helle-Malle mälestused väikese Tajo kohta.

Tajo ja lapsevanker

Tajol oli väiksena lapsevanker, mida ta nimetas tanteks (vanker = tante). Mäletan teda Nõmmel Lootuse pst maja ees kõnniteel oma tantega.

Nagu neeger

Lootuse pst tänaval ei olnud asfaltkatet: paks lahtine must liiv. Mäletan, et Tajo hüppas kõnniteelt selle liiva sisse, pea ees. Oli nagu neeger! Ainult silmavalged välkusid.

Teeme teatrit

Lapsena oli Tajo väga elav ega püsinud hetkegi paigal. Kui ma tegin nukuteatrit, siis nemad koos õe Tiiaga pidid vaatama. Mäletan, et ükskord (kui vaimustusega nukkudega tegutsesin), ilmus äkki üks pea katteriide ja lavaaugu (ilma põhjata tool) vahele. Mis seal sees toimub?! Teda ei huvitanud minu kunstipärane esitus, vaid lavatagune elu.

Karu ahju otsas

Kord viskas keegi meist (Tiia, Tajo, mina) mängides karu Teddy ahju otsa. Mina (kui kõige vanem) hakkasin seda sealt mingi asjaga (harjavarrega?) alla togima, teised vahtisid, suu lahti, all. Karu kukkus Tajole pähe ja ta nina hakkas verd jooksma.

Vasalemmas külas

Olime kord suvel Vasalemmas tädi Helve juures (vist 1957.a.). Tajo (ja küllap teised ka) pidid magama keset tuba põrandal. Millegipärast määriti mingi kreemiga Tajo nina. Tajo kartis, et „kui keegi (varas, röövel) tuleb öösel aknast sisse, siis ta näeb kohe, et midagi läigib põrandal, ja tuleb mulle kallale."

Tajo Klooga pioneerilaagris

Umbes samal ajal oli Tajo ema suvel Klooga pioneerilaagris ülemaks, väike Tajo oli tal kaasas. Iga päev toimus hommikul ja õhtul „lineika": lapsed rivistusid rühmade kaupa neljakandilise lipuväljaku äärde, iga rühm raporteeris, et kui palju lapsi kohal oli. Igal hommikul heisati laagrilipp ja õhtul lasti see jälle rivistusel alla.

Ükskord kui kõik olid oma toimetuste juurde läinud, tuli väike Tajo lipuvarda juurde: nokitses ja nokitses ning tal õnnestuski lipp alla lasta. Samal ajal olid pioneerilaagris mingid tegelased külas ja õudne lugu: laagrilipp polegi päeval mastitipus. Süüdlane saadi kätte ja pandi lipuvarda kõrvale seisma. Pärast vanaema küsis Tajolt, et miks ta seal lipuvarda kõrval seisis. Tajo uuris, kust Memm seda teab. Memm ütles, et lendas helikopteriga üle ja nägi.

Tajo ja koerad.

Sammi

Maardus oli kuri koer Sammi, kes oli alati ketis ja keda kõik inimesed kartsid. Tajo võis olla 2-3aastane, kui mängis teistega koos mõisa ees lume sees. Äkki keegi hüüdis: "Sammi tuleb". Ja tuligi. Kõik panid jooksu, kes kuhu sai. Tajo üritas ka paksu lume sees ära joosta, aga koer tormas talle järele ja hüppas tagant talle selga. Poiss kukkus kõhuli lumme, koer tormas tast üle ja tuli tagasi – nuuskima. Teised lapsed karjusid appi, kas keegi tuli või loobus koer ise ja läks minema, ei mäleta. Sellest ajast kartis Tajo koeri.

Ilus koerake

Olime Tajoga kahekesi rongi ootamas Nõmme perroonil, vist tahtsime Vasalemma sõita. Tajo jalutas perroonil ringi ja ütles äkki: „Oi, kui ilus koerake!" Ta nägi perrooni piirdepulkade vahelt piiludes, et perrooni taga kõndis üks mees ilmatu suure koeraga. Uskumatu, ta kartis kõiki koeri. Kuhu hirm jäi?! Mees kõndis edasi ja Tajo patseeris perroonil edasi-tagasi. Äkki karjatas: „Tuleb!" Mees oli läinud perrooni lõpuni ja tuli sealt üles perroonile. Ja hakkas meile liginema, koer ikka kõrval. Tajo ronis istepingile ja istus, selg vastu seljatuge, jalad sirgelt ees. Ainult silmadega jälgis lähenejaid. Mees ja koer jõudsid meieni ja läksid edasi: kumbki ei heitnud meile pilkugi. Kui koer oli möödas, hakkas poiss end pingi ääre poole nihutama, kuni saigi maha. Siis läks ta perrooni keskele, vaatas koerale järele, ja kui see oli küllalt kaugel, lõi jalaga vastu maad ja ütles „Usst!"

Koer kassi riietes

Ootasime Nooruse (praegu vist Nunne) tänaval 1. Keskkooli (praegu Gustav Adolfi Gümnaasiumi) juures Tiia saabumist Karepa pioneerilaagrist. Kooli ees oli madal kiviaed, mille peal Tajo ronis. Äkki ilmus kuskilt üks kass. Tajo ehmatas ja puges mulle lähemale. Ütlesin talle. „Mis sa kardad, see on ju kass, ega sa kasse ei karda?" Tajo vastas, kui kass kaugemale oli läinud: „Aga võib-olla on koer kassi riided selga pannud!"

Tajo ja Tiia ooper

Olime kolmekesi Kuusalu vana koolimaja ees õues. Äkki tuli Tiial hea mõte. „Teeme ooperit". Ta alustas ise ja laulis Tajo poole pöördudes südantlõhestavalt: „Kallis, sa sõidad ära!" Tajo võttis vedu ja laulis samamoodi vastu: „Jah, ma sõidan ära Mooskvaasseeee." Ooper jäi kahjuks minu ja Tiia valju naerulagina tõttu selle koha peal pooleli.

Olid ajad!